SOL organisatsiooni- ja töökultuur põhineb vabaduse ja vastutuse põhimõtetel ning selliselt juba pea 30 aastat. Tööandjana panustame töötaja töisesse ja isiklikku arengusse, misläbi meeskond on rohkem motiveeritud kaasa rääkima ettevõtte tegemistes ning vastu võtma uusi põnevaid väljakutseid. Lisaks mainitud põhimõtetele lisame juurde juhtimise läbi eestvedamise ja eeskuju ning saamegi olukorra, kus SOL Baltics juhtkond otsustas sellest sügisest kõik koos kooliteed käima hakata – seitse kolleegi korraga.
Juba mõnda aega oleme tegutsenud selles suunas, kuidas saaksime kinnisvara korrashoiu teenuseid ja oma ettevõtte sisemisi protsesse korraldada säästlikumalt ning efektiivsemalt – olgu selleks keemiavaba puhastamine, kilekottide kasutamise vältimine või protsesside digiteerimine. Keskkonna ja loodushoiu jätkusuutlikkuse seisukohast on iga selline väiksemgi muudatus säästlikkusele oluline. Kas ka piisav? Eks seda „säästmise“ soovi on üksjagu turgutanud ka energiahindade pöörane kasv.
Nii saigi selgeks, et tahame SOL poolelt teha oma elukeskkonna heaks veelgi rohkem ja süsteemsemalt, teha ise ja teha koos klientide ning partneritega. Jõudsime ühisele arusaamale, et see teema ei saa olla mõne meeskonnaliikmest entusiasti või spetsialisti pärusmaa vaid keskkonnahoiu alased ideed ja teod rakenduvad PÄRISELT, kui terve juhtkond on ühiselt eest vedamas ja asjas sees. Alustame iseendist!
Erinevaid rohepöörde teemalisi kursuseid ja koolitusi on turul mitmeid – nii teoreetilisemaid kui ka praktilisemaid. Meie valik langes TLÜ poolt korraldatava mikrokraadiprogrammi „Rohepöörde juhtimine“ kasuks. See programm on oma sisult heas tasakaalus teooria ja praktika vahel. Lisaväärtusena moodustasime SOL meeskonnaga eraldi töögrupi praktiliste tööde tegemiseks – nii saame programmi käigus koheselt tegeleda SOL keskkonnahoiu ja jätkusuutlikkuse strateegiaga. Samuti kallutas kaalukaussi TLÜ programmi poole väike, aga mitte vähetähtis boonus MIKROKRAAD. Mis isevärki kraad see selline on, saab igaüks ise internetist otsida😊.
Nüüdseks on mõned õppepäevad läbitud. Kohe esimesel päeval sai selgeks, et jõudsime „keskkonnahoiu rongi“ viimasele vagunile hüpata, sest nagu faktid kõnelevad, siis on Eesti paraku üks kiiremaid ja suuremaid (ühe inimese kohta) Maa ressursside taastootmise ületarbijaid. Juba kevade keskpaigaks on Eesti kasutanud ära ressursid, mida Maa suudaks ise taastada ehk järgnevad 9 kuud aastast võtame järgnevatelt põlvedelt ja looduselt „laenu“, mis ei tundu üldse jätkusuulik ja kui kaua selline „laenamine“ võimalikuks osutub?