Meie meeskonnaga liitus peainsener Virginijus üsna ootamatult – tol ajal otsis ta lihtsalt tööd ja oli oma CV üles laadinud tööportaali. „Enamik helistas vaid selleks, et küsida, kas ma ikka veel otsin tööd ja millist palka soovin. Aga teie värbamispartner kutsus mind lihtsalt vestlema – see avaldas muljet. Nii ma siia sattusingi,“ muigab Virginijus.
Tööle tulles tõi ta kaasa mitte ainult muljetavaldava kogemuse vaid ka terve pagasi hobisid ja erakordseid lugusid. Kõige enam rõõmustab teda töö juures keskkond: sõbralik kollektiiv, terve õhkkond ja võimalus näha, kuidas teised koostööd teevad. „Mulle meeldivad igapäevased mõistatused – probleemid korduvad harva, alati on midagi uut. On põnev tegeleda erinevate insenerisüsteemide, seadmete ja spetsialistidega. Siin ei ole võimalik igavleda.“
Töövälisel ajal on Virginijus tõeline seikluste otsija. Ta hakkas paraplaaniga lendama kui nägi und, milles ta tõusis taevasse. Nähes mägedes liuglejaid, otsustas ta õppida. „Kui tahad hästi lennata, tuleb palju õppida: jälgida ruumi, mõista õhuvoole. Tegelikult hakkasin korralikult lendama alles 10–12 aasta pärast,“ jutustab ta. Tänaseks on ta taevas veetnud juba üle 20 aasta. Kõige meeldejäävam lend toimus sel aastal 4 kilomeetri kõrgusel. „Külm, tuuline, rappuv – aga ümberringi nii palju tiibu, tunne on kirjeldamatu.“
Virginijus osaleb ka võistlustel, kus tuleb tihti konkureerida enam kui saja osalejaga. „Minu jaoks on saavutus pääseda esikümnesse,“ ütleb ta. Paradoksaalsel kombel kardab ta tegelikult kõrgust – ilma paraplaanita on ebamugav tõusta kõrgemale kui kolmanda korruse jagu.
Lisaks lendamisele sõidab Virginijus mootorrattaga ja tunnistab muheledes: „Olen natuke kõiges hull.“ Tema elu põhimõte on praegu lihtne: „Ei mõtle üle, elan tänases päevas. Siis läheb kõige paremini.“